Raisakotkas on raipesööja, raibete söömiseks on kohastunud tugevad küünised ja jalad, et rebida söögiks parajaid tükke. Pea on raisakotkastel paljas, kuna nad peavad peadpidi raibetest paremaid palakesi otsima, seega on see väga hea kohastumine, et hoia ära bakterite paljunemist ja levikut üle kogu keha. Raisakotkas ei küti ise mitte kunagi, vaid ootab, et selle teeks tema eest ära keegi teine, harilikult toituvad nad mitmekesi, väga harva on näha üksikut isendit raipe kallal tegutsemas.
Gray Catbird (Dumetella carolinensis), Keskmise suurusega lind, kes on tuntud kui teiste lindude häälitsuste imiteerija. Nime on saanud selle järgi, et temale omane heli sarnaneb kassi mäugumisega. Levikuala Põhja-Ameerikas.
Isaspaabulinnu hiiglaslik ja elegantne saba mängib tähtsat rolli emaslindude meelitamisel. Mida uhkem ja kirevam on isaslinnu saba, seda tõenäolisem on isaslinnul paarilist leida. Suure ja kohmaka saba tõttu on isaslinnud kiskjate poolt väga ohustatud ja peavad olema eriti ettevaatlikud just paaritumisperioodi ajal.
Jäälind on kohastunud eluks jõgede ääres. Oma kireva välimusega on ta kindlasti üks värvilisemaid linde Eestis. Jäälind varitseb sööki vee kohal olevalt istepuult. Saaki märgates sööstab ta pea ees vette ja haarab kala oma noka vahele. Sööst kala järele kestab vaid murdosa sekundist.
Igal linnuliigul on erinevad nokad, mille kuju on kohastunud nende toitumise järgi.
Tuttpütt - Tuttpütil on pikk ja peenike nokk, mis on abivahendiks tema põhitoidu - väikeste kalade püügiks.
Metskurvits - Metskurvits püüab toiduks oma pika noka abil mudast putukaid ja usse.
Suurnokk vint - Eesti värvulistest on suurnokk vindi nokk üks massiivsemaid. Nokk on vajalik tema mitmekesise toidulaua puhul. Toitub marjadest, vahtra- ja kuuseeseemnetest.
Hiireviu - Hiireviu terav ja konksus nokk on vajalik pisiimetajate ja värvuliste söömiseks.
Igal linnuliigil on isemoodi jalad, kõigil kohastunud täpselt nende eluviisi, elukoha või toitumistavade järgi. Ülaloleval pildil on näited 6 Eestis enamjaolt tavalise linnuliigi kohta (ülevalt vasakult alates) 1. Rasvatihane -hoidub alati puude lähedusse, mistõttu on tema jalad hästi arenenud vilkaks liikumiseks peentel puuokstel. Saab hästi hakkama ka teistsugustel pindadel - näiteks kaameral turnimisega. 2. Laululuik - pesitseb üksikutel rabajärvedel ja merelahtedel. Kuna kogu elu on tihedalt seotud veega, siis on eriti tähtis, et jalad võimaldaksid head liikumist vees. Laiad ujulestadega varustatud koivad saavad selle ülesandega hästi toime. 3. Suur-kirjurähn - lind, keda peaaegu alati kohatakse vertikaalsetel puutüvedel turnimas. See tähendab, et varvaste otstes peavad olema tugevad ja teravad küünised, mis hoiaksid rähni kindlalt ka näiteks siis, kui on vaja puutüvesse auku toksida. 4. Pasknäär - liigub nii puude okstel kui maas. Jalgadel on tugevad küünised okstest haaramiseks. 5. Porr - otsib oma toitu - putukaid ja selgroogseid - peaaegu alati otse puude tüvedelt ja jämedamatelt okstelt, väga harva näeb teda peenikestel okstel liikumas. See tähendab, et küünised peavad olema eriti teravad ja kindlad, sest ehkki lind ise on väike, tuleb tal toime tulla sisuliselt püstloodsetel seintel ronimisega. 6. Sinikael-part - tihedalt veega seotud eluviisi tõttu on välja arenenud laiad lestakujulised jalad, mis lubavad tõhusalt ujuda, kuid on kuival maal liikumiseks pisut ebamugavad.
Porr, keda võib kohata kuuse-segametsades, aga sageli ka parkides, on Eestis üsna levinud lind. Porril on tähelepanuväärselt hästi välja arenenud varjevärvus - näiteks ülaloleval pildil ei ole seda väikest lindu kuigi kerge märgata. Tundub, et porrid on enda varjevärvusele lootes üsna enesekindlad, sest mind lasid nad pildistamise ajal väga julgelt lähedale.
Lõuna-Ameerika linnuliigil Pipra mentalis (ingl k red-capped manakin, eestikeelne vaste puudub) on välja arenenud äärmiselt huvitav sigimiskäitumine. Selle liigi isased linnud tekitavad paaritumise eesmäärgil helisid oma tiibadega ning liiguvad puuokstel sarnasel viisil Michael Jacksoni moonwalkiga.
Maailma linnad kasvavad pidevalt ja selle arenguga käib kaasas ka loodus. Mõned Jaapanis elvad varesed on urbaniseerumise koguni enda kasuks pööranud. Nimelt on nad õppinud linnaliikluse abil jagu saama ka sellisest toidust, mis oleks muidu kättesaamatu - kavalad linnud pillavad eriti kõvad pähklid tänavale, kus autorattad pähklikoored purustavad ja seejärel saavad varesed sööma asuda.
Lyrebird ehk lüüralind on oma nime saanud lehvikukujulise saba järgi, mis meenutab lüürat. See Austraalias elav lind on eriti tähelepanuväärne oma häältematkimisoskuse poolest, millega ta ületab kaugelt meie kohalikud kuldnokad. Enamasti võtab lüüralind eeskuju teistest kohalikest lindudest, nagu kookaburra, kuid on võimeline matkima ka autosireeni, fotoaparaadi ja mootorsae helisid. See keerukas kohastumus on tekkinud osana sigimiskäitumisest, kuna lauluga meelitab isane lüüralind ligi emaslinde.
Raisakotkas on raipesööja, raibete söömiseks on kohastunud tugevad küünised ja jalad, et rebida söögiks parajaid tükke. Pea on raisakotkastel paljas, kuna nad peavad peadpidi raibetest paremaid palakesi otsima, seega on see väga hea kohastumine, et hoia ära bakterite paljunemist ja levikut üle kogu keha. Raisakotkas ei küti ise mitte kunagi, vaid ootab, et selle teeks tema eest ära keegi teine, harilikult toituvad nad mitmekesi, väga harva on näha üksikut isendit raipe kallal tegutsemas.
